Näimises pole süüdi mitte meeled
mille ülesanne on vaid määrata kindlaks üldse see viis, kuidas kaemus võib olla
otsustustegevuse teenistuses.
Kui liigendatakse kõik sünteetilised otsustused kuivõrd nad on objektiivselt kehtivad, siis
leitaks, et nad ei koosne iialgi ainuüksi kaemustest, mis on nagu tavaliselt arvatakse, seotud
üheks otsustuseks üksnes võrdluse abil, vaid nad poleks üldse võimalikud, kui peale
kaemusest tulenevate mõistet ei lisanduks veel puhas arumõiste, mille alla need mõisted on
subsumeeritud ja alles nõnda ühendatud objektiivselt kehtivaks otsustuseks. Printsiip sirgjoon
on lühim tee kahe punkti vahel eeldab, et joon tuleb subsumeerida suuruse mõiste alla, kuid
see pole lihtsalt kaemus, vaid tuleneb ainuüksi arust ja on selle teenistuses, et määratleda
(joone) kaemust suhtes tema kohta käia võivate otsustustega.(§ 20) Aru on see, mis teeb
otsustusi, mis põhjendab, et näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru.
annaabi.ee 
