Õiguse üldteooria
õigusest. Probleem viitab tüübi mõtlemisele. Õigusmõtlemine ei tohi olla suletud ega
kapseldunud ühte normi. K. Engisch on leidnud, et õigusele vastavas otsustuses
kujundab otsus ise võimalikud konkretiseerimise viisid. Alles juriidilise
argumentatsiooniga saab normi tekst oma tähenduse. Moodustuv õigusnorm, mille
alusel otsustatakse, koosneb kahest osast:
1) faktid, mida norm seob (tegeliku elu asjaolud) ja mida me
subsumeerimismudelit kasutades peame kohale seadma;
2) normi programm – faktide korrastamisega saavutatav õiguslik määr.
Õigusega püütakse korraldada tähtsamaid inimkäitumise liike, teisalt aga tüüpilist.
Õigusmõtlemine sisaldab opereerimist nö tüüpilisega. Ühelt poolt on see konkreetne, teiselt
poolt aga universaalne (avatud) mõtlemise viis. See põhineb väärtusmastaapidel ja kujutab
endast arutluskäiku normi sisust ja reaalsest struktuurist.
Vt lisaks ÕE lk 92
Esser
2
annaabi.ee 
