Kõnetegevuse psühholoogia konspekt
1) rõhulis-rütmiliste struktuuride kui hääldusraamide omandamine; 2) häälikute
artikuleerimine ning sõnade häälikkoostise omandamine.
Kõne hälbelise arengu puhul on aga substituudid sageli teistsugused. Nad on kõlalt õigele
häälikule lähedased, motoorselt aga oluliselt erinevad: eesti keeles näiteks uvulaarne või
velaarne r, külgmine (lateraalne) s. Kirjeldatud nähtuste puhul on varajane logopeediline
sekkumine igati otstarbekas ja põhjendatud, sest sellistel substituutidel on kalduvus
kinnistuda.
Oskus hääldada häälikut on küll eelduseks selle kasutamisele sõnades, kuid sõnade
häälikkoostise omandamine allub siiski oma seaduspärasustele. Tegelikult omandatakse
häälikud sõnades, mitte isoleeritult. Katse seada häälikuid kõnetule lapsele võib küll osaliselt
õnnestuda, kuid need ei leia rakendust. Seetõttu saab kõne kujundamine alata sõnavaratööst
(ühesõnalausest), mitte aga häälikuseadest.
Sõnavara omandamine.
annaabi.ee 
