"substantsionaalsuse" - 1 õppematerjal

Klassikaline saksa filosoofia

ülim subjekt, millele midagi omistada. „Mina“ võib olla see lihtsubstants, sest seda ei saa millelegi elementaarsele taandada. „mina“ kogemus ehk eneseteadvus. „mina“ olen see ainuke juhtum, kus on substantsionaalsus puhtal kujul – toetutatakse uusaegsele subjekti filosoofiale – meie hing on antud vahetult. Aga nii ei saa olla? apertseptsioon – empiiriline ja puhas. Esimene on eneseteadvus, kogemusele toetuv ja sellele saab rakendada suhtelise substantsionaalsuse mõistet, juhindudes aja-skeemist. Mitte analüüsitav isikumõiste, ei saa võtta osadeks. Puhas apertseptsioon on lihtne, aga see pole kogemusest antud ja seega pole olemas sellist objekti. Paratamatu eeldus, mida me peame tegema, aga mis pole siiski kogemuselt antud. Paradoksiaalne järeldus, et „mina“ ka ei tunta eriti; puhast trans „mina“ ehk subjekti ei saa tunda. Subjekt ju mõtleb ja saame selle tuvastada, aga lähemalt ei saa määratleda