Mõistatused
kandja seisab (voodi ~ iste ja inimene); Luu põleb, liha sulab (küünal); Pere sööb, laud laulab
(emis imetab põrsaid).
Määratlemata subjektiga (e. süntaktilise subjektita) mõistatused on hea aine näidata, et
mõistatuse poeetilise struktuuri tasandid (metafoor vm. troop, parallelism, alliteratsioon, riim jm.
kõlakujundid) ei ole üksteisest sõltumatud, vaid nende vahel valitsevad ühelt poolt konkurentsi-,
teisalt aga kompensatsioonisuhted. Kui tekstis substantiivset metafoori pole, täidavad poeetilisi
funktsioone teised struktuuritasandid. Subjektita mõistatustes luuakse nimepidi nimetamata asja
olemuses või käitumises mingit telge pidi "ruum", tuuakse välja mingi erinevus, vastuolu, piirjuhul
paradoks, ühtlasi luuakse seeläbi elementaarne parallelism. Kui selliste mõistatuste juures saab
näidata mingeid stereotüüpe, siis on need pigem stereotüüpsed süntaktilis-parallelistlikud
vormimallid kui metafoorsed stambid
annaabi.ee 
