Sören Kierkegaard
Jeesuse inimeseks saamine on
maailmaajaloo eksistentsidraama nullhetk, mille kiirgus ulatub kõikjale. Hetk, mil
jumalus tungis aega, on otsustav lähtepunkt.(Saarinen 1985)
Ristiusu sisu: ajas olev üksikisik mina liidab end igavikuga ajas. Ta ei seo end usu
kaudu igavikuga; siin vahel on ületamatu barjäär, millest absolutistlik Kierkegaard ei
tagane kuni lõpuni. Inimene on ajas, Jumal on väljaspool aega ja ajalugu, igavene.
(Saarinen 1985)
Absoluutse, äärmusliku subjektivistina tahab Kierkegaard tagada usu tingimusteta
põhjusetuse, lõplikult ja möödapääsmatult; usk on hüpe, mida sooritades riskitakse
kõigega. Nii on Kierkegaard meile öelnud ja nüüd näitab ta meile, et sõna ,,kõik''
tuleb mõista ilma mingite absoluutselt mingite reservatsioonideta.(Saarinen 1985)
Kierkegaard ei esita kunagi filosoofiliselt rahuldavat seletust, ta ei näita, miks see
sügavaim subjektiivne usk peab olema ristiusk, miks hüpe peab tehtama ristiusu
Jumala suunas