"subjektivistina" - 1 õppematerjal

Sören Kierkegaard

Jeesuse inimeseks saamine on maailmaajaloo eksistentsidraama nullhetk, mille kiirgus ulatub kõikjale. Hetk, mil jumalus tungis aega, on otsustav lähtepunkt.(Saarinen 1985) Ristiusu sisu: ajas olev üksikisik ­ mina ­ liidab end igavikuga ajas. Ta ei seo end usu kaudu igavikuga; siin vahel on ületamatu barjäär, millest absolutistlik Kierkegaard ei tagane kuni lõpuni. Inimene on ajas, Jumal on väljaspool aega ja ajalugu, igavene. (Saarinen 1985) Absoluutse, äärmusliku subjektivistina tahab Kierkegaard tagada usu tingimusteta põhjusetuse, lõplikult ja möödapääsmatult; usk on hüpe, mida sooritades riskitakse kõigega. Nii on Kierkegaard meile öelnud ja nüüd näitab ta meile, et sõna ,,kõik'' tuleb mõista ilma mingite ­ absoluutselt mingite ­ reservatsioonideta.(Saarinen 1985) Kierkegaard ei esita kunagi filosoofiliselt rahuldavat seletust, ta ei näita, miks see sügavaim subjektiivne usk peab olema ristiusk, miks hüpe peab tehtama ristiusu Jumala suunas