Maailmakirjandus
inimeste eraellu sekkuti vähem kui sõjajärgsetel aastatel. Märgatavalt tugevnes tsensuur, kirjanduses oli seepärast tähtis
alltekst. Tekkis underground-kirjandus (st paljude autorite looming hakkas levima käsikirjalisena, nt P.-E. Rummo, H.
Runnel) . Tsensuurikontrolli pärast kujuneb tõerääkimise võimaluseks kujundite keel, sõnum peideti kujundite ja allegooria
taha, et see tsensuurist läbi pääseks.
Mitme autori (Mati Unt, Arvo Valton, Paul-Eerik Rummo) looming radikaliseerus, subjektiviseerus, psühhologiseerus, tihti
hüljati realistlik kujutusviis, sotsiaalseid allegooriaid esitati keerulisemal kujul. Kasutati irooniat (Jüri Üdi, Johnny B.
Isotamm). Optimistlikud tulevikunägemused kadusid, maailmapilt oli ebakindel, kujundikeeles väljendus see näiteks kinnise
või väikese ruumi kujutamisena, millele vastandati piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus (näiteks P-E. Rummo
"Põgene, vaba laps" filmist "Viimne reliikvia").
annaabi.ee 
