"subboreaalsesse" - 1 õppematerjal

Sookilpkonna iseloomustus

meie noorema kiviaja asulakohast ­ Tamulast ja Kääpalt Võru lähedalt ning Kudrukülast Narva lähedalt ­ pärinevad 4000­5000 aasta tagant. Sel perioodil, mil need asulakohad kujunesid, oli mõnevõrra soojem kliima kui meil praegu. Kääpa, kõige vanem neist, jääb nn. atlantilise kliimaperioodi lõppu, mil Eesti alal valitsesid laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav KeskEuroopa praegusega. Tamula ja Kudruküla asulate aeg jääb küll juba nn. subboreaalsesse kliimaperioodi, mida iseloomustatakse kui kontinentaalset, s.t. valitsesid külmad talved, kuid samas soojad suved. Ilmselt pole talvekülm sookilpkonnale ohtlik (talvitub ju veekogu põhjamudas), küll aga vajab ta järglaste saamiseks suvesoojust. Seega pole midagi kummalist, et sookilpkonn oli neil aegadel Eesti alal laiemalt levinud. Sigimine Sigimine. Pärast talvitumist veekogu põhjas muutuvad sookilpkonnad märtsisaprillis