V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Suresne'i vein ei kõlba enam. See kratsib kurku. Jumala eest, ennem kuristan
kurku korvi-vitstega!»
Rahvahulk plaksutas naeru lagistades. Nähes, et lärm ümber suureneb, hüüdis skolaar:
«Kui tore müra ja kära! Populi debacchantis populosa debacchatio!» 1 Siis hakkas ta
laulma kanooniku häälega, kes õhtuteenistust peab, silmad üles tõstetud nagu ekstaasis:
«Quae cantlca! quae organa! quae can-tilenae! quae melodiae hic sine fine decantantur!
sõnani melliflua hymnorum organa, suavissima angelorum me-lodia, cantica canticorum
mira. . J2» Ta peatus ja lisas:
«Kuradi mamsel, too midagi suhu pista!»
Pilguks tekkis peaaegu täielik vaikus, mille kestel
1 Märatseva rahva määratu prassing (lad. k.).
2 Millised laulud! Millised pasunad! Millised viisid! Milliseid lõpmatuid meloodiaid
siin lauldakse! Helisevad kiidulaulude magusad helid, inglite mahedaimad viisid, imeline
ülemlaul (lad. k.).
392
annaabi.ee 
