Biosüstemaatika teooria ja meetodid
puu näitab selgelt arusaadaval viisil üleüldist sarnasust, mitte midagi
muud.
7.3.4. Fenogrammide kasutamine uuritud organismide süsteemi (klassifi-
katsiooni) loomiseks on arutusel olnud peamiselt 1950-1960-ndail aastail.
Väideti, nagu võiks fenogrammi harunemise tasemete (sarnasuse / erinevuse
nivoode) järgi eristada alamperekondi, perekondi jne. Veel 1990 arvas evo-
lutsioonilise süstemaatika pooldaja (ja tuntud taimesüstemaatika õpiku au-
tor) T.S. Stuessy, et selline hierarhia standardiseerimine pole võimalik
eri organismirühmade puhul, küll aga saaks tulevikus sellise võtte kasuta-
mist kokku leppida ligidaste rühmade uurimisel. - Et fenogrammis ei avaldu
kindlate tunnuste muutumine, vaid sarnasus paljude tunnuste "segu" puhul,
oleks nii eristatavad taksonid sageli küll halvasti iseloomustatavad.
7.4. Ordinatsioonimeetodeist kitsamas mõttes (s.o. välja jättes klaster-
damise) on süstemaatikas levinuim peakomponentanalüüs.