BIOFÜÜSIKA ERIOSA
protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid.
Organisimi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus-
suhteliselt stabiilse sisekeskkonna hoidmine.
Sisekeskkonna ideed arendas füüsik Claude BERNARD 19.sajandi keskpaigas: oma
uuringute käigus märkas ta, et mitmed füsioloogilised parameetrid on stabiilsed- keha
temperatuur, südame löögisagedus, vererõhk.
Tema teoorias oli stabiilsusel nii struktuurihoidmise kui kohastumuslik tähtsus. Kirjutas
sisekeskkonnast raamatu.
HOMÖOSTAASi mõiste võttis kasutusele W.B.Cannon aastal 1929,
et kirjeldada stabiilse sisekeskkonna regulatsiooni.
Homeo- sarnane, stasis- seisund. Cannoni seisukoht oli see, et füsioloogilised protsessid
,mis tagavad stabiilsuse on nii komplitseeritud ,et on vaja eraldi terminit- homöostaas.
Olulisemad homöostaatilised parameetrid (jaotuse tegi Cannon):
A) Rakkudele vajalikud ained:
-vesi
annaabi.ee 
