Kirjandussemiootika
10. Kristeva "Fenotekst ja genotekst. Intertekst (vt ka kirjandussemiootika
kaustast "Dialogism to intertextuality")
Kristeva tööd 60-ndate lõpust.
1969 “Uuringud semianalüüsist”
genotekst ja fenotekst
tekst ja teos
Fenotekst – valmis, hierarhiline, organiseeritud, struktureeritud semiootiline produkt.
Omab püsivat mõtet. Loomulikus keeles realiseeritud fraasid, diskursused, verbaalsed
teosed, mis on mõeldud kommunikatsioonipartnerite otseseks mõjutamiseks.
(strukturaalsemiootika objekt). Ometi on fenotekst vaid semiootilise analüüsi
avastseen, millele järgneb või mille taga seisab tähenduste loomise protsess –
genotekst.
Genotekst – différance, siin ei ole perifeeriat ega tsentrumit, pole subjektiivsust,
kommunikatiivset funktsiooni, valitseb struktureerimatus, polüseemia, mis leiab
tähenduse fenoteksti tasandil. Genotekst on kultuuri toitelahus, mis kristalliseerub
fenotekstis
annaabi.ee 
