Mitmekeelne oskussuhtlus
Nimetamisüksuseks on
seejuures oskussõna, mida kunagi ei saa paika panna mõistet tundmata.
Seetõttu on tegelikus eesti terminoloogiatöös mõistest (mitte sõnast!)
lähtumine olnud loomulik nõue juba algusaegadest saadik.” (Erelt 2007:
Terminoloogiateooriatest 55
25) Henn Saari pehmendab väidet veidi, rääkides mõiste „küllaldastest
lähenditest” (Saari 1980, 1981).
Mõisted on täpselt piiritletud
Sarnaselt Saussure’i strukturaalsemantikale, mis püüdis üldkeele
sõnade tähendusi selgelt piiritleda, pidas insener Wüster oskuskee-
les võimalikuks samasugust ideaalset korda: mõisted on täpselt
defineeritud ja iga eksemplari puhul on absoluutse kindlusega ja
mittevaieldavalt teada, kas ta kuulub kõnealuse mõiste ekstensiooni
või mitte. Vahepealset varianti, osaliselt kuulumist või „teatud mõttes”
kuulumist, ei oska klassikaline teooria kirjeldada.
Heido Ots on teadusliku, teoreetilise tunnetusviisi keelele esita-