Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused
ametliku nõukogude mütoloogia nihestatud kujul tarvituselevõtt. See kalduvus jõuab
haripunkti ta Matti Moguci värssides, mis on huviväärsemaid nähtusi 1970.1980. aastate
underground-luules ja kogu eesti kirjandusloo uhkemaid müstifikatsioone.
Tema luules on selgeid sugemeid sots-art'ilikust kunstikäsitusest.
Indrek Hirv Beieri ja punkluule kõrval paistsid tema tekstid arvatavasti liiga ilusad ja
,,sisutud". Esikkogus ,,Uneraev" keskendub klassikalistele stroofivormidele ja viiejalgsele
jambile (romantiline). Ta kujundites ka hoiakutes põimuvad 20. sajandi alguse uusromantilise
ja sümbolistliku luule mänguline dramatism, hilisem sürrealismikogemus ja sajandilõpu
maneristlik meelelaad + huvi sootuks modernismi-eelsete luulevõimaluste vastu tõlked
prantsuse barokkluulest ja Francois Villonilt. Samas tema luuletuste subjekt on üleni
eneseküllane, immoraalne ja oma lausutavasse lahustunud. Dekoratsioonid ongi see kuju.