Taju ja taju tunnused
Stroboskoopiline efekt on näivat liikumist põhjustavatest liikumistest kõige rohkem inimeste poolt rakendust
leidnud. Sellele põhineb filmide näitamine kinos ja joonisfilmide valmistamine. Süstemaatiliselt demonstreeris
stroboskoopilist efekti esmakordselt Max Wertheimer (1912), lülitades pimedas ruumis valguspunktid sisse ja
välja 50 millisekundilise vahega, kusjuures teine valgusallikas asus esimesest veidi eemal. Faktorite seas, mis
determineerivad, kas tajutakse liikumise stroboskoobilist efekti või mitte, on peale pausi kahe stiimuli vahel
olulised veel valgusallikate kaugus teineteisest, valgussähvatuse kestus, valgusallika suurus ja vaataja
subjektiivne kogemus ehk nö treenitus. Mis puudutab pausi kestust kahe stiimuli vahel, siis tuleb märkida, et
optimaalseks pikkuseks loetakse vahemikku 30 millisekundist kuni 300 millisekundini, kusjuures 30 ms 60 ms
korral tajutakse liikumist mittesujuvana. Kuigi paus 0 s tähendab tegelikku liikumist, on 0 sekundile lähenemisel
annaabi.ee 
