Kas jääda iseendaks või kohaneda ühiskonnaga
võimalik kontrollida või selle kontrollimiseks ei tundu enam põhjustki olevat, on peitmine
kasutu ning isegi ennastkahjustava alatooniga. Raske on vaimselt end kahjustamata seista
vastu pulbitsevale soovile pääseda vabaks ühiskonna ahelaist. Sellisel juhul jääb enese
säästmise eesmärgil ainsaks valikuks vastuhakk. Muutuda kardinaalselt, lõpetada elamine
teistele ja alustada elamist ainult enesele. Nii oli ka Charles Stricklandiga, ta oli nelikümmend
aastat elanud kuuletudes ning kannatades ühiskonna repressioonide käes. Peale sellele
lõppu tehes oli näha, kuidas ta hing sai vabaks ning et ta oli nõnda tänulik ja õnnelik, et isegi
riietumine räbalatesse, elamine uberikus, leivaraasukestest toitumine ning inimeste poolt
tõrjutus ei suutnud teda muserdada. Ta jäi endale kindlaks ning ta ei kahetsenud oma otsust
kordagi. Ta oli kuulanud oma südamehäält, murdnud läbi ühiskonna normidest ning