Huumoriajakirjas Strekoza ilmub varjunime Antosa Tsehhonte nime all jutustus "Kiri õpetatud naabrile". Sellest saab alguse Tsehhovi esimene loominguperiood, mil ta kirjutas väga kergelt tekste põhjalikult viimistlemata, sest plaanis tulevikus siiski arstiks saada, kuid pidi kirjutama perekonna ainelise kitsikuse tõttu. Esialgu lõi ta humoorikaid lühinovelle, kuid peagi asendus huumor satiiriga. Kui üldiselt olid 19. sajandi vene realistid seisukohal, et inimene on sünnipäralt hea ja kõik halb temas tuleneb ühiskonna mõjudest, siis Tsehhov nii ei arvanud. Ta pärines ise "väikeste inimeste" (väikekodanluse - linnaelanike, kes ei kuulunud aadlike, kaupmeeste ega vaimulike hulka) keskelt ja teadis väga hästi, et nii lihtsustatult inimesesse suhtuda ei saa. Ta mõistis, et "väikesed inimesed" pole lihtsalt ohvrid, kellele peab kaasa tundma, vaid et nendelgi lasub vastutus ebanormaalse elu eest. Tsehhovi jaoks saab "väikese inimese" teema kes...
rikastades teadmisi, kujundades maailmavaadet ning pilku inimese- ja elukäsitlusele. Ülikooliõpingud kajastuvad tema töödes: humoresk ,,Kirurgia" ja ka tõsisem ,,Tüüfus". · Kirjutama hakkas Tsehhov gümnaasiumi vanemates klassides, kuid ülikoolis algas tema päris kirjandustegevuse algus. · Vanem vend Aleksandr oli kutseline kirjanik ja ajakirjanik, kelle kaasabil avaldas ta oma jutte ajakirjades. · 1880.aastal 9.märtsil huumoriajakirjas ,,Strekoza" Tsehhovi jutustus ,,Kiri õpetatud naabrile" ning peatselt sai temast mitme huumoriajakirja kaastööline. Nt. kirjutas ta Antosa Tsehhonte nime all ,,Minu venna vend", ,,Inimene ilma põrnata", ,,Patsientideta arst". · Hoolimata andest tahtis ta oma tulevikku siduda meditsiiniga. Kirjandus oli tema jaoks pigem põnev ja ta tundis rõõmu areneva ande mängust enesest. Ta kirjutas kodus aknalaua peal, kus ta oli koos oma perega ning koos olemine kuulus loomemängu juurde.
maailmavaatele, elu- ja inimesekäsitlusele. Päris esimestesse Moskva elu aastatesse kuulub ka Tsehhovi kirjandusliku tegevuse algus. Tõsi küll, kirjutama hakkas ta juba gümnaasiumi vanemates klassides. Vanema venna Aleksandri(tollal juba kutseline kirjanik ja ajakirjanik) kaasaabil püüdis ta oma jutte isegi ajakirjades avaldada. Algul polnud neil juttudel edu. Kuid 9. märtsil 1880 ilmus huumoriajakirjas ,,Strekoza" Tsehhovi jutustus ,,Kiri õpetatud naabrile". Peatselt sai Anton Tsehhovisr mitme huumoriajakirja kaastööline. Kirjanduslikku tegevust ajendas ka perekonna majanduslik kitsikus, nii et kaastöö ajakirjadele andis olulist ainelist abi vanematele ning õele ja noorematele vendadele. Ülikooli ja kirjanduse kõrval oli noorel Tsehhovil veel üks tähtis harrastus: ta tegeles visalt enesekasvatusega. Ta armastas väga omakseid ja temast sai õige varakult perekonna peamine
annaabi.ee 
