Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
Sotsiaaleetiline käitumine on enesestmõistetav mänguväli, millel toimub midagi olulisemat: inimese
sisemine puhastumine. Selleks on aga vaja kannatust ja valu.
Õhtumaise eetikamõistmise taustal tundub baturinlik kannatuseetika paradoksaalne, et mitte öelda
võõristav – sest eetilise käitumise eesmärgiks on ikka peetud õnne saavutamist. Selline
eetikamõistmine pärineb kreeka filosoofiast. “Kreeka eetikateooriad on hea elu teooriad,“ kinnitab
Gisela Streiker, „nende lähtepunktiks on Sokratese küsimus “Gorgiases“ (472 C-D): kuidas peaksime
9
Sealsamas, lk. 194.
elama, et olla õnnelikud?“10 Võib-olla aitaks meid siinkohal kreekaliku ja kristliku
mõtlemistraditsiooni eristamine, omistades esimesele õnne ja eetika seostamise ning teisele
kannatuse ja eetika seostamise? Kas võiks arvata, et Baturini looming kasvab välja kristlikust
mõtteviisist?