Märtsikuu teisel poolel kujunes 50 kilomeetriline Narva rindelõik siia koondunud jõudude kontsentratsiooni poolest suurimaks kogu vene-saksa rindel. Nõukogude poolel võitles 23 laskurdiviisi koos neid toetavate suurtüki-, tanki- ja lennuväeüksustega, mille varustamine lahingumoonaga muutus tänu Venemaa põhjatutele teedele üha raskemaks. Auvere jaama ja Vaivara vahelisse lõiku koondati 11., 61., 170. ja 227. saksa diviisid ja krahv Hyazinth von Strachwitzi tankid. 26. märtsil avati suurtüki ja miinipildujate tuli punaste pihta Tagapere ja Kirikuküla juures. Ka õhus puhkesid enneolematult ägedad lahingud. Kolm ööd-päeva kestnud lahingute järel oli vaenlane sunnitud taanduma teisele poole Narva-Tapa raudteed. Krivasoo sillapea ,,läänekõrv" oli likvideeritud, vaenlane kindlalt soodesse surutud. Märtsikuu lahingud jäidki sel kevadel viimasteks suuremateks jõukatsumisteks.
10.augustil pani punaväe juhatus rünnakud seisma,olles kaotanud 11 diviisi ja 2 brigaadi.Venelaste endi andmeil jäi Sinimägedesse 12.000 laipa. Kui läbimurre Sinimägedes luhtus,kanti raskuspunkt Peipsist lõunapoole,kus 11.augustil võeti Petseri ja 13.augustil Võru . Peamiselt eestlastest piirikaitserügemente ja pataljone laiali lüües lähenesid Vene tankid Sangastele . Et vältida Narva grupi äralõikamist,tõid sakslased kiiruga kohale kardetud krahv von Strachwitzi soomusgrupi.16.augustil alanud vastulöögiga hävitasid Saksa tankid 3 Vene diviisi ja päästsid olukorra.Tartu all peatasid vastase Narva alt saadetud võitlusgrupid meie Ostubafide Rebase ja Paul Venti juhtimisel ning Ostubaf Leon Degrelle'I valloonid.Tartu ruumis jõudsid lahingusse ka "soomepoisid" kes nüüd 46.eesti SS-rügemendi III pataljonina (Hastuf Voldemar Pärlin) andsid augusti lõpupäevil venelastele hävitava hoobi Pupastvere-Õvi all