Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui vaid upooia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb triloogiaski verbaalseid arusaamatusi ja humoristlikke nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifestide, pamflettide ja poliitiliste platvormidega. Tsehhovi austajana oli Stoppard juba ammu plaaninud tsehhovlikku ,,vene näidendit", milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline ja dramaatiline. Stoppardilt on lavale jõudnud veel näidendid ,,Midagi tõelist" (1982), ,,Hea õnn" (1988); vahepealsetel aastatel elas ta üle loomingulise madalseisu, kuid naasis võimsalt ,,Arkaadiaga" (1993), millele järgnes ,,Armastuse leiutajad" (1997). Ühtekokku on Tom Stoppard kirjutanud paarkümmend näidendit, tele- ja filmistsenaariume, kuuldemänge, lühijutte ja noorpõlves ka ühe romaani. Filmi ,,Armunud Shakespeare" stsenaariumi eest pälvis ta 1998. aastal kaks mainekat auhinda Oscari
annaabi.ee 
