Luule Olemus
kõnega võrreldes mingi omapära?
Nüüdisaegne värsiteadus kujutab endast kirjandusteaduse küllalt läbitöötatud valdkonda. Ei saa jätta märkimata, et
arvukad rahvusvahelise tunnustuse leidnud värsiteooria-alased tööd tuginevad vene värsiteaduse koolkonnale, mis sai
alguse A. Belõist ja V. Brjussovist ning andis niisugused teadlased nagu B. Tomasevski, B. Eichenbaum, R. Jakobson,
V. Zirmunski, J. Tõnjanov, M. Stokmar, L. Timofejev, S. Bondi, G. Sengeli.
See traditsioon leidis eeskätt slaavi maades laiaulatusliku edasiarendamise niisuguse rahvusvahelise kõlapinnaga
teadlaste töödes nagu K. Taranovsky, J. Levy, M. P, Mayenova, L. Pszcholowska, A. Wierbicka, J. Woronczak, Z.
Kopczyska.1
Viimane kümnend tõi endaga kaasa värsiteaduslike uurimuste uue laine Nõukogude Liidus. Ilmusid A. Kvjatkovski, V.
Holsevnikovi, P. Rudnevi, Jaak Põldmäe jt. artiklid. Akadeemik A. Kolmogorovi grupi (A. Kondratov, A
annaabi.ee 
