Eriti tüdrukud, sellepärast, et tütarlastel oli hääl kõrgem, see oli selgemini kosta ning ka diktsioon oli paremini arusaadav. Paarist noorhärrast, Ott Kasest ja Grigori Seliverstovist polnud kahjuks üldse aru saada, mis keeles nad laulavad, isegi, kui teadsin, et selleks keeleks on inglise keel. Kõige paremad paarid minu meelest oli vokalist Elizabeth Paavel ja klaveril saatja Ksenja Obezhisvet ning Karolis Kaljuste (vokalist) ja Valeria Stojakova (klaver) Kahjuks kippusid mõned laulud korduma, mis oli suur viga minu meelest, sest see jättis tõesti mulje, nagu ma istun koolis ja kuulan kuidas iga õpilane ühte ja sama luuletust peast vastab. Kontserdi mulje kadus ära. Saal ise oli pisut suur kümnekonna pealtvaataja jaoks, aga mulle eriti meeldis, kuidas heli kandus ühest saali otsast teise, ilma tehnikata. Oli tunne, et istukski eespingis, kuigi tegelikult olin ma suhteliselt kaugel esimestest kohtadest
üsna pingeline ning seetõttu ka mitte väga õnnerohke. Kui aga muusika koos vastava teraapiaga muudab lapsed rõõmsamaks ja neid rahustab, siis on see väga positiivne. Kuna tänapäev õpilased on rõhutud ning pinges, siis tuleks leida sellele kiiresti lahendus. Üheks alternatiiviks olekski muusikateraapia. Lisaks on selle teraapia eeliseks see, et seda on võimalik rakendada peaaegu kõikide inimeste peal. Muusiakteraapia efektiivusest annavad aimu ka Eestis Valeria Stojakova ning Heleen- Kristiin Kriisa poolt sellel teemal koostatud uurimistööd.[6][3] Antud töö ja eelnimetatud kahe töö põhjal võib üsna kindlalt väita, et muusikateraapia on kasulik ja suudab abivajavaid inimesi aidata. Kuigi Stojakova ja Kriisa töödes on uuritud muusikateraapiat veidi teise nurga alt, siis mingit negatiivset informatsiooni antud teraapia kohta ei leidu ka neis. Ka mujal maailmas on viidud läbi palju uuringuid, mis on seotud muusikateraapiaga. Heaks näiteks oleks David
annaabi.ee 
