Ta ei häbene oma väsimust, lohakust ja inetust. Rembrandt näitab end plekilises kitlis, ajamata habeme, aukuvajunud silmadega. Ta ei karda vanadust. 1661. aastal maalitud "Autoportreel" kujutab Rembrandt ennast koos töövahendite - paleti ja pintslitega. Rembrandti kõige mõjuvamad teosed on portreed omastest. Erakordselt intiimsed on Rembrandti hilisema elukaaslase Hendrikje Stoffelsi ja Rembrandti poja Tituse portreed ("Titus", "Hendrickje Stofellsi portree"). Südamlikkus, soojus, tundlikkus, mõistmine, mis nende nägudelt vastu kumavad, liigutavad vaataja hinge. Põhjus, miks nimetatakse Rembrandti maale hingeliigutuse-piltideks, võib peituda veel selles, et tema portreed on nagu pihtimused. Rembrandti töid vaadates seisame silmitsi lihast ja verest inimestega, tunnetame nende üksildust ja kannatusi, vajadust kaastunde järele. Nad on väga tõsised, jälgivad vaatajat läbitungivalt, nagu tahaksid talle midagi iseendast rääkida
"Autoportree Saskiaga"). Hilisemalt lisandus portreedesse rohkem väärikust (näiteks autoportree, mis sarnaneb Tiziani maalile "Ariosto"). Oma viimastel autoportreedel kujutab Rembrandt ennast aga rahulikus poosis, kuid endiselt väga elavate värvidega. Rembrandti kõige mõjuvamad teosed on portreed omastest. Erakordselt intiimsed on Rembrandti hilisema elukaaslase Hendrikje Stoffelsi ja Rembrandti poja Tituse portreed ("Titus", "Hendrickje Stofellsi portree"). Südamlikkus, soojus, tundlikkus, mõistmine, mis nende nägudelt vastu kumavad, liigutavad vaataja hinge. Nimi ja allkiri Rembrandti varasemad tööd olid signeeritud kas tähega "R" või monogrammiga "RH" (Rembrandt Harmenszoon ehk Rembrandt Harmeni poeg). Alates aastast 1629 olid teosed signeeritud tähekombinatsiooniga "RHL", kus "L" tähendas arvatavasti Leidenit. Üks Rembrandti ofort aastast 1632 on signeeritud ka "RHL-van Rijn", kuid järgnevad
annaabi.ee 
