Aga rauast valatud rööpad murdusid surve all ja see vedur unustati. 1813. aastal ehitas insener William Hedley populaarse veduri Puffing (eesti keeles ,,nohisev") Billy. Tõeliseks raudteetranspordi isaks tuleb aga pidada George Stephensoni (1781-1848), kes ehitas esimese modernse auruveduri, rajas esimese auruvedurite tehase, konstrueeris esimese rongi ja täiustas raudteed. Tema esimesed kolm vedurit ehitati 1814-1816. 1825. aastal ehitas ta 43,5 km pikkuse raudteeliini Stocktoni ja Darlingtoni vahel Inglismaal, millel rakendati nii hobuveetud kui auruvedureid. 27. septembril 1825 vedas Stephensoni värskelt ehitatud Locomotion (eesti keeles ,,masinliikuja") nr 1 sellel liinil sihtkohta rongi, millel oli 34 vagunit ja mis kaalus 90 tonni, arendades kiirust kuni 24 km/h.
peale rööbastele paigutatud aurumasina tuli teha veetavaks ka selle kütus süsi ja vesi. Et see võimalik oli tõestas Stephenson juba oma esimese veduriga, mis tegi proovisõidu 1814. aastal Killingworthi kivisöekavanduses. Kuuekilomeetrise tunnikiirusega vedas see 30 tonni kasulikku lasti, ilma, et see oleks rööbastelt välja sõitnud. Ometi kulus veel üks aastakümme, enne kui George ja Robert Stephenson,isa ja poeg, said avada esimese veduritehase ja Stocktoni Darlingtoni liiniga maailma esimene raudtee (vt lisa 5.). Sellel teel vedasid raudteeruunad 90-tonnist lasti juba kiirusega 10 kuni 25 km/h. Raudteerööbaste arv ja veeremi hulk suurenes lausa erutava kiirusega ning muutis raudtee tähtsamaiks maismaaliiklusvahendiks (2, lk 22-23). Moottoriehitus Selsamal aastal, kui James Watt sai oma esimese aurumasinapatendi, veeres kolinal mööda Prantsusmaa tänavaid kohmakas vedrustamata sõiduk, millel oli kolm mehekõrgust ratast. Ülalt
annaabi.ee 
