Holokaust
[…]
Kuulusime meie klassi revolutsioonilisse kolmikusse, kuid see, mida ja keda me olime äsja möödumas
näinud, ei mahtunud kuidagi meie kujutlusse helgest, õiglasest tulevikust.
[…] Olin Stockholmi Kuninglikku Kehalise Kasvatuse Instituuti vastu võetud. Midagi nendes seostes
Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja Kuninglik Instituut tundus mulle küsitavana. Liikusid jutud piiride
sulgemisest.
[…] Minu küsimusele, kas Stockhomi Kuningliku Kehalise Kasvatuse Instituudi diplom Eesti Nõukogude
Sotsialistlikus Vabariigis loeb, kas ma saan sellega Eestis tööd, vastas seltsimees Vitsut naeratades:
„Te võite ju õppima minna, piir on veel lahti. Aga tagasi te enam ei saa“.
[…] Ja siis tuli rõõmusõnum: sügisel avatakse Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna juures Kehalise
Kasvatuse Instituut.1 Saatsin avalduse koos lõputunnistusega sinna ja asusin ennast katseteks ette
valmistama.