Meditsiiniajaloo konspekt
tööd Georges Cuvier (1769-1832), luues oma uue zooloogilise taksonoomia (jagas
loomariigi lähtuvalt nende sisemeisest ülesehitusest), näitas, et surm on peamine
tegur, mis defineerib organismide võimekuse ellu jääda. Elu ei olnud enam mitte
keskkonnamõjudele vastuseis, vaid midagi, kus organism ja keskkond
vastastikku sõltuvuses olid (seega siis korreleerusid). Francois Broussais (1772-
1838) oli üks neid arstiteadlasi, kelle arvates elu oli eeskätt väliste stimulatsioonide
tulemus. Sarnaselt arutles John Brown (1735-1788), kelle kohaselt haigused oleksid
pidanud olema väliste erutuste tulemus (so nn brunonian system of medicine).
Jõutakse olukorrani, kus surma hakatakse pidama elu enda poolt esile kutsutud
fenomeniks. Küsimus selles, et ükski organism ei toimi täiuslikult ning ebakõlad (või
valed elamis-võtted ja sündmused elus ning organismis endas) hakkavad üha enam
organismi kurnama ja kulutama. Broussais ja Brown leidsid, et välismõjud ei toimi