"stimulatsioonide" - 1 õppematerjal

Meditsiiniajaloo konspekt

tööd ­ Georges Cuvier (1769-1832), luues oma uue zooloogilise taksonoomia (jagas loomariigi lähtuvalt nende sisemeisest ülesehitusest), näitas, et surm on peamine tegur, mis defineerib organismide võimekuse ellu jääda. Elu ei olnud enam mitte keskkonnamõjudele vastuseis, vaid midagi, kus organism ja keskkond vastastikku sõltuvuses olid (seega siis korreleerusid). Francois Broussais (1772- 1838) oli üks neid arstiteadlasi, kelle arvates elu oli eeskätt väliste stimulatsioonide tulemus. Sarnaselt arutles John Brown (1735-1788), kelle kohaselt haigused oleksid pidanud olema väliste erutuste tulemus (so nn brunonian system of medicine). Jõutakse olukorrani, kus surma hakatakse pidama elu enda poolt esile kutsutud fenomeniks. Küsimus selles, et ükski organism ei toimi täiuslikult ning ebakõlad (või valed elamis-võtted ja sündmused elus ning organismis endas) hakkavad üha enam organismi kurnama ja kulutama. Broussais ja Brown leidsid, et välismõjud ei toimi