Sõnamõrvar
mattunud. Tema hääl kostis summutatult:
"Aidake mind, palun!"
Helen ja Stiiven tormasid ta juurde ja tõstsid kohvrid maha. Mina ja John läksime
elutuppa laua äärde. Me rääkisime tööst ja rahast. Siis, kui Stiiven, Helen ja mu jonnakas
mees tulid, oli juba meil peaaegu söödud.
Kui kõigil oli söödud, siis me läksime diivanile istuma ja hakkasime juttu ajama.
"Kuidas te sealt koolist küll ära tahate? Seal on ju nii hea olla!" Küsis John Helenilt ja
Stiivenilt.
"Meile ei meeldi eriti koolis!" ütles Helen ebaviisakalt.
"Te mõtlete selle all, et koolis pole hea seltskond. Noh, nad, sa ju tead neid tänapäva
noori."
"Jah, jah, seda küll!"
"Ma olen päris väsinud. Ma lähen üles puhkama!" ütlesid Stiiv-Maikel, Helen ja Stiiven
justkui ühest suust.
"Me läksime!" ütlesid nad ja jooksid üles.
"Jäimegi üksi!!" ütlesin laste ja mehe peale solvunult. Tõusin diivanilt ja läksin selle
kõrvale.
annaabi.ee 
