Sõnamõrvar
Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba. Jäin
neile otsa vaatama. "Mu uus boss tuleb täna meile õhtusöögile."
"Mida!?" küsisid nad kui ühest suust.
"Kuulsite õigesti ta tuleb täna kella seitsmeks meile õhtustama."
Mu tütar Helen ütles: "Ma loodan, et ta ei ole paks ja kiilaspäine jobu!"
Ma ütlesin vihaselt: "Seda ta on ja vaadake, et te käitute ilusasti. Sest muidu lastakse
mind lahti!"
"See oleks ju päris hea mõte, sest su kostüüm..."
Ma katkestasin oma poja Stiiveni poole lause pealt: "... on väga kena ja mind ei tohi lahti
lasta! Saate sellest aru, te ajudeta jõnglased?"
"Jah, ema", ütlesid nad nördinult, pead alla vajunud.
"Aga nüüd tulge mulle kööki appi!" käskisin neid.
Nad tulid suure kiiruga mulle kööki järele.
Me saime üsna kiiresti kõik köögis tehtud. Ma panin selga oma lilla sädeleva õhtukleidi.
Helen pani selga kena miniseeliku ja moeka sekretärijaki. Stiiven pani selga kuue ja
annaabi.ee 
