Klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühmI ja II viiulid, vioolad ning bassihäälena kontrabassid ja tsellod. Suur uuendus oli keelpillidele liidetud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott). Euroopa suurimad muusikakeskused võisid endale lubada avalikke ooperiteatreid mist needki tegutsesid kõrgaadli rahalisel toel ja vastasid tema kunstimaitsele. Seega peegelduvad 18. sajandi keskel ooperis toimunud stiilimurrangus ka valgustussajandi sotsiaalsed muutused. Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Ta loobus ooperi traditsioonilisest ülesehitusest ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene, loobus ka vanast da-capo-aariast ning püüdis orkestrisaatega retsiatiivi ja aariat ühendada. Viini klassikute tegutsemispaigaks kujunes Viin, kuna see linn oli tollel ajal muusika
renessansiaegsed ooperiteatreid, ent needki õukonnaetendused ja tegutsesid peamiselt madrigalikomöödiad. kõrgaadli rahalisel toel ning Esimesed ooperid olid Jacopo vastasd selle kunstimaitsele. Peri `Daphne`(1597) ja Òrpheus Seepärast peegelduvad 18. ja Eurydike`(1600). Esimeseks Sajandi keskel ooperis suureks ooperiheliloojaks toimunud stiilimurrangus ka peetakse aga Claudio Monteverdit, kelle ooper vagustussajandi sotsiaalsed `Orpheus` oli esimene terviklik suundumused. Sajandi algul teos selles žanris. Seal kasutas valitses Euroopas itaalia helilooja võtteid (kõlavärvid tõsine ooper. 18. Sajandi dramaturgia kandjana, keskel tulid tõsise ooperi muusikalised kujundid ehk asemele laulumäng ja
valgustusajal muusikamaitse muutused end teravamalt tunda just ooperis. Ooper on alati olnud kalleim muusika- ja teatrizanr, seepärast oli see kuni 18. sajandi alguseni valdavalt seotud õukonnapidustustega. Euroopa suurimad muusikakeskused võisid endale lubada avalikke ooperiteatreid, ent needki tegutsesid peamiselt kõrgaadli rahalisel toel ning vastasid selle kunstimaitsele. Seepärast peegelduvad 18. sajandi keskel ooperis toimunud stiilimurrangus ka valgustussajandi sotsiaalsed suundumused. Sajandi algul valitses Euroopas ( v.a. Prantsusmaa) itaalia tõsine ooper (opera seria). 1720. ja 1730. aastatel oli selle zanri väljapaistvaim esindaja kahtlemata Londonis tegutsenud Georg Friedrich Händel. Seega polnud ka Händeli juhitud ooperiteatri pankrott 1728. aastal mitte pelgalt tema oskamatu tegutsemise vili: sajandli alguse Londonis, kus kodanlike
teravamalt tunda just ooperis. Ooper on alati olnud kalleim muusika- ja teatrižanr, seepärast oli see kuni 18. sajandi alguseni valdavalt seotud õukonnapidustustega. Euroopa suurimad muusikakeskused võisid endale lubada avalikke ooperiteatreid, ent needki tegutsesid peamiselt kõrgaadli rahalisel toel ning vastasid selle kunstimaitsele. Seepärast peegelduvad 18. sajandi keskel ooperis toimunud stiilimurrangus ka valgustussajandi sotsiaalsed suundumused. Sajandi algul valitses Euroopas ( v.a. Prantsusmaa) itaalia tõsine ooper (opera seria). 1720. ja 1730. aastatel oli selle žanri väljapaistvaim esindaja kahtlemata Londonis tegutsenud Georg Friedrich Händel. Seega polnud ka Händeli juhitud ooperiteatri pankrott 1728. aastal mitte pelgalt tema oskamatu tegutsemise vili: sajandli alguse Londonis, kus kodanlike
annaabi.ee 
