Juudid
(1871), ViIjandis (l876), Narvas (1877), Kuressaares (1882),
Rakveres (1887) ja Võrus (1887). Seega moodustus kujunev Eesti
juutkond eriilmelistest solsiaalsetest ja etnokultuurilistest gruppidest
(litvakid ja kuramaalased). Juudi asustus juurdus vanades linnalistes
asulates, andes lisa sealsele keskklassile. Valdavalt linliku elulaadi
on juudid Eestis säilitanud tänini (1989. aastal elas maal vaid 67
juuti). Siin ei tekkinud Ida-Euroopas laialt levinud stetleid. Pideva
sisserände tõttu (loomulik iive oli teisejärgulise tähtsusega) kasvas
Eesti juutkond ajavahemikul 1867-1897 ligikaudu 6 korda, kuid jäi
ka edaspidi Balti regioonis kõige väiksemaks (vrd: 1934. aastal
Eestis 4400, Lätis 95 000 ja Leedus 150 000 juuti).
Eesti iseseisvumine (1918) eraldas siinsed juudid Venemaal ja Lätis
asuvaist keskustest. Eesti juutkond muutus paiksemaks kui kunagi
varem. Juurdetulijad olid peamiselt üliõpilased (Lätist, Leedust ja
annaabi.ee 
