“Orgaanika kui masin - masin kui orgaanika – Stelarci teose “Kolmas käsi” näitel”
lülitama. Masin on justkui passiivne, kontrollitav, kuid ta kontrollib meid oma
olemasolu ja selle iseärasuste kaudu sama palju kui meie teda. Deleuze`i ja Quattari
kirjeldatav masinate süsteem iseloomustab seda kujundlikult kui protsesside kogumit
milles toimuvad erinevad algus- ja lõppunktidega tsüklid. Seda võikski nimetada
keemiliste reaktsioonide masinaks, orgaaniliseks mehhaanikaks. Või nagu ütleb
Sterlarc: “Soov lokaliseerida iset mingi kindla keha sees ei ole enam tähendusrikas”
(Paolo Atzori ja Kirk Woolford “Laiendatud keha: Intervjuu Stelarciga”,
http://www.stanford.edu/dept/HPS/stelarc/a29-extended_body.html)
Kõrgtehnoloogiliste lahenduste sidumine kunstiga avardab kunstilist mõtlemist ja
võimaldab efektseid visuaalseid vaatemänge. Kunstipilt muutub üha
tehnikakesksemaks ning publiku rolliks saab kõigega kaasaminek. Praeguseks ajaks