Carl Hermann Hesse
kaasaegsest kultuurilisest ja vaimsest kitsusest ning sallimatusest. Kastaalias elav intellektuaalide eliit
on täiesti eraldunud ümbritsevast ja pühendunud üksnes klaaspärlimängule, mis ühendab endas
harmooniliselt kogu teadmise teadusliku, humanistliku, kultuurilise ja vaimse. Kastaalialased ei tea
ega tahagi teada midagi ümbritsevast maailmast ega selle vajadusest, ehkki klaaspärlimängu ei
eksisteeriks ilma ümbritseva maailma teadmisteta. Knecht murrab steriilsusest välja, ta igatseb
teistsugust, terviklikku täiust. Ometi ei tea Hesse ega Josef Knecht lõpuni, kuidas saavutada
intellektuaalse ja praktilise tegevuse harmooniat, millal on vaimne areng muutunud seisakuks ja
samasuguseks kammitsaks nagu need arenemist takistavad kammitsad, millest kunagi vabaneda püüti.
Hesset on nimetatud nii romantikuks kui ka eksistentsialikuks. Tema tegelased ei sobi ümbrusse,
ei suuda kohaneda reeglitega nagu romantilised kangelased