Oma visualiseeriva peegelstereoskoobi abil pidi aju ise kahest pildist ehk stereopaarist ruumilise pildi moodustama. Järgmisena, 1838. aastal, loodi peeglitega Wheatstone stereoskoop. Selle tehnoloogia kasutamiseks tuleb joonistada või pildistada üht objekti või vaadet teineteisest täpselt 65 mm kaugusel asuvast puntkist. Nende piltide liitmisel tekib stereogramm. Pilt 1: Wheatstone stereoskoop Pilt 2: Brewster-Holmesi stereoskoobi tööpõhimõte Mõjukama sammu tegi aga šoti teadlane Sir David Brewster, leiutades 1849. aastal omanimelise ning selle järeltulijatele eeskujuks oleva stereoskoobi. Antud ese kujutas endast binoklisarnase välimusega kastikest, millest tekkis inimsilma võrkkestale kujutis pildil 2 näidatud viisil. Palja inimsilmaga stereopaare vaadeldes peame me ruumilise pildi tekkimiseks rakendama kas paralleel- või ristvaadet(stereogrammide vaatlemise meetodid;
Maapinna vormide kirjeldamiseks kasutatakse väga erinevaid funktsioone kuni astmetega polünoomideni välja. 26. Digitaalse fotogramm-meetria põhimõte Digitaalne tööjaam on ettenähtud kas täisdigitaalsete või digitaliseeritud st skanneeritud aerofotode mõõtmiseks. Aerofotosid kui selliseid digitaalses tööjaamas ei ole, vaid kasutatakse andmebaasi. Aerofotosid saab vaadelda mitmel viisil. Nt võib kuvarile projekteerida mõelemad stereopaari pildid ja vaadeldakse stereoskoobi sarnase seadme abil (vananenud). Teine moodus on, et kuvaril vahetub vasak- ja parempoolne aerofoto. Kuvari ekraani ees on spetsiaalne polariseeruv ekraan (paar cm paks), mille polariseerimissuunda vahetatakse samas taktis aerofotode vahetamisega. Vaatleja näeb polariseeritud prillide abil ekraanil stereokujutist. Saadud stereomudelit on võimalik mõõta ja sellel on võimalik spetsiaalsete programmide abil ühendada aerofotosid üheks