vett ja määratakse saadud lahuse happesus ning keemiline koostis. Niiviisi saab uurida nelja proovi. Proove saab vaadata ka mikroskoobiga, mille lahutusvõime on 10 mikromeetrit. Seejuures saab uuritavat objekti valgustada punase, rohelise, sinise ja ultravioletse valgusega, et paremini esile tõsta pinnase ja jääkristallide struktuuri. Samuti on Phoenixil seadmed Marsi pinna soojus- ja elektrijuhtivuse mõõtmiseks. Loomulikult ei puudu ka kaamerad, millest vast kõige olulisem on stereokaamera, mis on olnud mingil kujul kõigil Marsile maandunud automaatjaamadel. Phoenixi stereokaamera on kõrgema lahutusvõimega versioon Mars Pathfinderi omast. Filtreid vahetades saab teha pilte 12 erinevas lainepikkuste vahemikus. Proovide võtmise jälgimiseks on üks kaamera ka robotkäpa otsas. Kolmas kaamera töötab Phoenixi laskumisel, selle tehtud piltidelt on näha, kuhu automaatjaam täpselt maandus.
täisvärvilisena loomine toob lõpptulemusena välja vaid mõned värvid. Lisaks tuleks selliste prillide suure valgusneelduvuse tõttu kujutisi vaadelda võimalikult heledalt valgustatud keskkonnas. Esimene sellise tehnoloogiaga loodud 3D-film „Jim, the Penman“ valmis aastal 1915. See katsetus polnud aga edukas, pilt olevat virvendanud ning seega sai eksperiment palju kriitikat. Pilt 3: Anaglüüfi tööpõhimõte Pilt 4: Stereokaamera 5 3D KINO HAKKAB JUMET VÕTMA 3D-kino algusajaks loetakse siiski 1890. aastat, kuna tollal patendeeris Briti filmipioneer William Friese-Greene esimese 3D-filmipatendi, kusjuures too filmi näitamiseks näidati korraga kahte filmi ning mis projetkteeriti ruumilise efekti tekitamiseks üksteise peale. 1900. aastal patendeeris Frederick Eugene Ives maailma esimese stereokaamera, millel oli kaks
annaabi.ee 
