Kirjandussemiootika
Tekstis lükatakse tähistatav pidevalt tulevikku, ta on kõrvalekalduv ja toimib tähistaja
sfääris. Loogika, mis teksti juhib, ei rajane “mõistmisel”. Tekst on teos, mis on vastu
või omaks võetud kogu selle sümboolse olemuse täiuses. Teos tahaks omada kindlat
tähendust. Ta pole vastuolus ühegi monistliku õpetusega, mille jaoks paljusus võrdub
maailma kurjusega. teksti iseloomustab mõtte paljusus. tekst toimib läbi erinevate
kultuurikeelte, mis moodustavad stereofoonia. Tekst moodustub juba loetud
tsitaatidest, mis on ilma jutumärkideta.
Ühtaegu paljusus ja tendents ühetähenduslikkusele. teos on tingitud tegelikkuse poolt,
kuulub autorile, asetub oma kohale kirjandusloos, aga tekstil ei ole kindlalt fikseeritud
isadust. autori viirastus võib tekstis ilmuda külalise õigustes. teos on organism, tekst
on võrk. Teos on see, mida tarbitakse ja tekst on see, mis puhastab teose tarbimisest.
annaabi.ee 
