Stepihunt
sajandi filosoof Ortega y Gasseti, et merehädaliste mõtted on ainsad õiged mõtted. Kõige
suuremad tähtteosed on tulnud just sellest ajastust, kus loomeinimesed kannatasid kõige rohkem.
Mida karmim on valitsev reziim, seda paremad teosed sellest sünnivad. Meeleheide ning
rahulolematus ühiskonnas valitseva korra pärast sunnib Stepihunte vaimset toitu otsima kas
minevikust või siis omaenda loomingust.
Kui läbilõikeinimesed on paadunud optimistid ning primitiivsed olendid, siis Stepihuntidele
on osaks saanud pidevalt kannatada. Kannatada just seetõttu, et nad on suuremad kui mass. Nad ei
ürita seda olla, vaid nad ongi. Nendele ei ole tähtis väline sära ega teiste arvamus. Kuna teised on
nagunii osa massist, siis parema meelega nad väldivad inimesi. Sõpru leidub neil muusikas, kas
mõni ilus virtuooslik viiulisoolo, või siis raamatutes mõni peenekoeliselt viimistletud tekstilõik, mis
pakub suuremat naudingut, kui tavainimene kunagi üldse kogeda suudab