Carl Hermann Hesse
Enese vabastamine seisneb palju enamas kui lihtsalt
enesesse piilumises. Kuna Stepihunt on end pidevalt analüüsinud, on tal enese kohta külluses teadmisi,
kuid ta peab aktiivselt elus osalema, eri laadi kogemusi ühendama ja tervikuks sünteesima, et taas
tasakaal leida. Harry on tundlik intellektuaal, kes taasavastab ,,elamise".
Harry on oma uudse õnnega väga rahul ja selle eest tänulik, kuid ometi tahab ta rohkem, tahab
kannatusi, mis ärataksid tahte ja valmisoleku surra. Maailm pole Stepihuntide jaoks, ,,aeg ja maailm,
raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi.
Mitte midagi peale surma," nagu õpetab Hermine. Kogu lootus on igavikul, tõelisuse riigil. Igavikku
kuuluvad surematud, kuid ka ehtsa teo peegeldus ja tõelise tunde jõud.
Maskiballil jõuab Harry viimaks naudingu ja enesevabastuse müstilise kogemiseni. Ta suudab anduda
tantsule ja muusikale, tunneb peoühtsuse joovastust, mis pakub õnnelikku eneseunustust