Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused
tema teosed on tähtsad andmeallikad eesti rahvuskultuuri uurijatele. Hupel järgib piiblikeele
traditsiooni.
Friedrich Wilhelm von Willmann jätkas Hupeli ja piibli keelekasutust. Uus etapp eesti proosa arengus algas ~1775,
mil ilmus mahukaid juturaamatuid. Autoritest tõuseb esile Willmann, kes raamatuga "Juttud ja teggud" tõi eesti
talupojale kodukeeles kätte valiku rahvusvahelisi valme ja jutusüzeid, millest osa siirdus ka rahvajutuvarasse. Willmann
lähtub Stenderist, kes omakorda toetus saksa autoreile. Willmanni raamatus on valmid-jutud, mida eestikeelses eessõnas
on soovitatud talurahvale lõbuks ning õpetuseks. Ilukirjandusliku osa järel on mõistatused. Ei järgi täielikult vana
kirjaviisi reegleid. Vead eituses, objekti käändes. Pole järjekinde ühildumises, astmevahelduses. Mõjutusi saanud Karja
murrakult.
Friedrich Gustav Arvelius jätkas Hupeli ja piibli keelekasutust. "Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat", mille
annaabi.ee 
