Eesti keeleteadlane Julius Mägiste
käsiraamat: Johann Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam“
(grammatilised vaatlused eesti keelest) Tartus 1648. aastal. Sellele järgnesid 1660. aastal
ilmunud Heinrich Gösekeni põhjaeesti keele käsiraamat „Manuductio ad Linguam Oesthonicam,
Anführung zur Öhstnischen Sprache“ (sissejuhatus eesti keelde) ja 1693. aasta Johann Hornungi
„Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika) (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007).
Süstemaatilised eesti keele uuringud algasid palju hiljem Peterburi Teaduste Akadeemia liikme
Ferdinand Johann Wiedemanni eestvedamisel. Selline tegevus tõenäoliselt aitas luua Eesti
rahvusliku keelekorraldust 1872. aastal, mis omakorda andis hea aluse järgnevateks uuringuteks.
Näiteks võib tuua järgmiste aastate jooksul folkloristika, rahvausundi ja liivlaste rahvaluule
uurimist. Uurali keeleteadus professorid käsitlesid eesti keele kui soome-ugri keele suhteid teiste
annaabi.ee 
