Duke Ellington
a trompetist Bubber Miley.
Pärast nende surma polnud Duke Ellington ühtegi isiklikku kaotust nii tõsiselt võtnud. Johnny
Hodgesi rikkalikud, tundelised soolod olid peaaegu vahetpidamata alates aastast 1928
peegeldanud Ellingtoni loomuse romantilist, sensuaalset ja impressionistliku poolt. Billy
Strayhorn oli orkestri repetuaari rikastanud selliste väljapaistvate paladega nagu ,,Lush Life",
,,Chelsea Bridge" ja ,,Take the A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Kuid
Stayhrorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Sündisid mitu uut olulist
tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th
Birthday Concert (valiti kõikjal maailmas 1969.aasta dzässplaadiks), Far East Suite ja kõige
krooniks New Orleans Suite, millest sai 1970. a plaat. Dzäss-spetisalistid on öelnud, et
Strayhorni surma järgsetesse aastatesse langeb Duke Ellingtoni poole sajandi elutöö üks
annaabi.ee 
