Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või geneetika
Tänaseks päevaks on olukord muutunud ja paljud juhtivad krimonoloogid usuvad, et
kriminaalse käitumise ammendav teooria peab kõrvuti tavapäraste sotsiaalsete faktoritega
võtma arvesse ka bioloogilisi mõjureid (sh pärilikkust). (Farrington, 2002, lk 9-11)
On üldteada, et mõned inimeste grupid kalduvad sagedamini kuritegusid toime panema kui
teised. Näiteks sooliste erinevuste alusel võib jagada alates esimestest sotsiaalsetest statikatest
pidada kuritegevust eelkõige meeste alaks (naiste osakaal vähem kui 15%). Samasugune
olukord faktiga, et kriminaalselt kõige aktiivsem vanusegrupp on alaealised ja noored
täiskasvanud. Kui nüüd küsida, kas selline seaduspärasus on eelkõige seotud n-ö isiku
bioloogiliste staatustega (meessooga ja noorusega) või on valdavalt tingitud meeste ning
naiste ja noorte ning vanemaealiste erinevatest sotsiaalsetest rollidest ühiskonnas, saab õige