Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
kate. / Õunapuude õite valgus / valgemaks teind tunni, / ons see jälle mingi algus?... / Elama end sunni!"
Underi looduskirjeldused annavad kevadele tema luules erilise sära, mingi salajase hõõguse, mida
kaugeltki igaüks kevades ei näe. Tekib isegi väike kadedus - temale oli kevad ilusam? Igatahes on see
kaunis aastaaeg ka raamatulehtedelt elamus, kui lugeda Marie Underi luulet. Üks piltlikumaid on stseen
"Stantsidest" -
Kui lõhnav roosa siidist päevavari
mu üle kummardumas õunapuu;
ning sõstrapõõsas herneshaljas mari
on koorund õiest alles maigutu;
ning sirelite riisivalge sari
end lõhnanõrgel painutamas ju;
võililledes on rohtu langend tähti,
mis talvel taevas virvendamas nähti.
Henrik Visnapuu ei väljenda niiväga suurt ootust seoses kevade tuleku ja veteminekuga, pigem ta lihtsalt
kirjeldab südamelähedasi pildikesi ja juba saabunud kevade mõju, kuigi esimeste kevade märkide
annaabi.ee 
