Meie aja kangelane
lahingumöll endaga kaasa, ent need, kes alles jäävad, on tõelised elumeistrid,
kangelased, kes meie aega suurepäraselt sisse sulanduvad.
Iga inimene on kangelane oma veidral moel, kes suuremal, kes väiksemal
määral. Heategu, mis saadetakse korda enne, kui mõistus järele mõelda jõuab, mis
vahepeal toimus, pole kuritegu pigem on julm jätta tegemata see, mis oleks võinud
kasulik olla. Laupäeva hommikuti Vanalinnas jalutades kohtab iseäralikku rahvast,
kes kuidagi standartsuse kirjelduse alla ei mahu. Ühel sarnasel suvepäeval kõndisin
ka mina kesk Tammsaare parki, sõbranna kõrval, kui nägin mõtliku ilmega meest
otse Tammsaare kivimonumendi all istumas, pilk sihitult kauguses rändamas. Ta näis
morn, justkui oleks ta silmist kustunud viimnegi päikesekiir, millest lootust ja lohutust
leida. Mu sõbranna, helge iseloomuga nagu alati, istus nukrameelse kõrvale ja
alustas juttu. Me rääkisime helesinisest taevast ja teistest, täiesti absurdsetest, ent