Inglise keelt normeerib tegelik keelekasutus. Standardiks peetakse erinevates ringkondades nii tavainimeste poolt igapäevaselt kõneldavat keelt kui eliidi lihvitud keelekasutust. Aastal 1417 hakkas kuningas Henry V ametlikus kirjalikus suhtluses kasutama inglise keelt varasema prantsuse keele asemel. Siis algas inglise kirjakeele ühtlustamine. William Perry ,,The Royal Standard English Dictionary" (,,Kuninglik standardinglise sõnaraamat") ilmus aastal 1775. Mõistet ,,Standard English" kasutati just siis esimest korda. Inglise keelel arvatakse olevat mitu standardit Briti, Ameerika ja Austraalia. Ameerika õigekirjastandard sai alguse Noah Websterilt. See erineb Briti omast umbes neljandiku võrra. Nüüdseks kõneleb peaaegu kolm neljandikku emakeelsetest inglise keele kasutajatest Ameerika inglise keeles. Üsna noored on veel Austraalia ja Kanada standard ning tulevikus
Seepärast ei saa inglise keele puhul ükski ametkond ära keelata näiteks prantsuse võõrsõnade kasutamist ingliskeelsetes restoranimenüüdes. Ei eksisteeri ka keelepolitseid, kes võiks eksimuste eest trahve määrata. Inglise keele normid põhinevad tegelikul keelekasutusel; kasutuselolevate normide kogu moodustab standardi. NIMELT Õigekeelsusnorme kirjeldavad sõnaraamatud, grammatikad ja käsiraamatud. Standard English 'standardinglise keel, normitud inglise keel' on raskesti määratletav mõiste. SEST Ühed arvavad, et standard on tüüpiline igapäevane keelekasutus, AGA teiste arvates on tegemist lihvitud keelega, mida kasutatakse eelkõige formaalsetes situatsioonides (nii kirjalikus kui ka suulises kõnes). SIISKI Sellise keele kasutajaskond on suhteliselt väike.
annaabi.ee 
