ühuskonnas. Uue valitsuse eesmärk oli kunstnikke näiliselt olukorraga lepitada ning seeläbi rahvastki rahustada. Riigi rahaga telliti võimudele meelepärase temaatikaga kunsti ja igasuguste miitingute-rongkäikude kujundusi, samas jagati raha poliitiliselt neutraalsetele kunstnikele. Sõja puhkemine lõhestas eesti rahva. Küüditamiste käigus sattus venemaale mitmeid kunstnikke. 1943. aastal asutati Jaroslavis eesti nõukogude kunstnikke liit. Pärast stalismi esimest kriitikat hakkas 1956.aastal kõige süngem aeg eesti kunstis mööda saama. 1968. aasta Tsehhoslavakkia vabadusliikumise mahasurumise järel hääbus paljude lootus Eestiski. Kunstnikkond suutis siiski oma saavutatud vabadused säilitada, kohati laiendada. 1970. aastate alguseks oli eesti kunst tundmatuseni muutunud. Kümnekonna aastaga oli kohalik kunst eemaldunud kaugele Moskva ametlikust kunstist. 1970. aastatel kujunes Eesti maalikunstis oluliseks hüperrealism
Sõjajärgsetel aastatel Nikolai Karotamm, kes tugines juunikommunistidele ja laskurkorpustest tulnud eestlastele, püüdes arvestada liiduvabariigi vajadustega. Neid süüdistati kodanlikus natsionalismis, vääras kolhoosipoliitikas jm. 1950 aastal vabastati Karotamm ametist ja asemele tuli Johannes (Ivan) Käbin. Millega pääsesid võimule Venemaa eestlased ja muukeelne parteikaader. Käbin oli Moskva meelne, kuid arvestas ka Eesti NSV eripäradega. Mugandas stalismi, sulaaja ja Nõukogude Liidu seisaku poliitiliste oludega. 1978 aastal asendati Käbin Karl Vainoga. Kellega kaasnes Eestis venestamisaeg. Aktiivseks muutus vene keele propaganda. Oli juhi kohal 1988 aastani. Sõjajärgne vägivald ja metsavendlus Okupatsioonireziimile aktiivne ja passiivne vastupanu. Vägivallapoliitika mitmekesine, mida suunas parteiaparaat. Elluviijaks julgeolekuorganid. 1944 -1953 aastatel vastupanuvormiks metsavendlus.
annaabi.ee 
