Tooma Katsebaas
olid maani maha põletatud ja kaks tema onudest olid vägivaldselt elu kaotanud.
Tartus oli Arved ise olnud üks aktiivsemaid meeleavaldajaid. Seal puutus ta
esmakordselt kokku ka parun Viktor von Stackelbergiga, kelle valdustes korraldati
läbirääkimine baltisaksa mõisnike ja eestlaste esindajate vahel. Sel samal kohtumisel
avaldas Stackelberg veendumust, et oli kätte tulnud aeg sakslastel, lätlastel ja
eestlastel ühiselt vene despotismile vastu astuda. Et parun Stackelbergist saab tema
tulevane ülemus, ei osanud kumbki neist veel aimata.
Pärast tormilist 1905. aastat lahkus Arved Saksamaale, kus olid tema jaoks parimad
võimalused edasisteks õpinguteks ja juba omandatud teadmiste rakendamiseks. Seal
veedetud kahte aastat varjutas põlissakslaste põlgus baltisakslaste vastu ning tema
enda mure oma kodu, Liivimaa, ja sealsete rahvuskaaslaste hääbuva seisuse pärast.
Pole ka ime, sest Arvedil kui baltisakslasel oli nö päris sakslastega ühine vaid keel.