Olümpiamängud toimusid iga 4 aasta tagant ning kestsid 5 päeva . Iga osavõtja pidi enne võistulusi 10 nädalat treenima ise ning 30 päeva enne võistlusi Elises. Esimeseks võistlusalaks olid jooksud, esmalt pikematel ja siis lühematel distantsidel. Vanad kreeklase hindasid jooksu väga kõrgelt, kuna just see spordiala võimaldas harmooniliselt arendada kogu keha. Sajandite jooksul tehti olümpiamängude kavas mitmeid muudatusi. Esimestel mängudel võisteldi üksnes staadionijooksuga. Pool sajandit hiljem ilmus kahe staadioni pikkune jooks. Siis lisandus pikamaajooks ja viievõistlus. Seejärel maadlus, rusikavõitlus ja pankraation. 680. e.Kr. täiendati mängude kava kaarikute võiduajamisega ning mõni aeg hiljem hobuste ja muulade võidukihutamisega. Kuid samas võisteldi ka pillimängus ning kanti ette luulet. Kuidas hinnati aga olümpiavõitu ? Olümpiavõitu hinnati väga kõrgelt. See tõi kuulsust võitjale endale ning ka tema perekonnale kuid ka kodulinnale
KERGEJÕUSTIKUST ÜLDISELT Kergejõustik on üks laiemalt levinud spordialasid, mille alla kuulub üle 40 erineva ala mitmesugused jooksud, sportlik käimine, hüpped, heited ja mitmevõistlused. Kergejõustikuga tegeletakse enamasti staadionil või spordiväljakul, pikamajooksud toimuvad sagedamini tänavatel ja maanteedel, krossivõistlused aga metsas või parkides. KERGEJÕUSTIKU AJALUGU Kergejõustiku alguseks loetakse esimesi olümpiamänge Vana-Kreekas, kus tegeleti vaid staadionijooksuga, millele hiljem lisandusid veel pikemad jooksud, viievõistlus ning relvisjooks. Kaasaegne kergejõustik pärineb Briti saartelt, 19. sajandi keskpaigast, kui alustati sellega tegelemisega sealsetes õppeasutustes. Esimese rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomisega alustati 1912. aastal Stockholmis suveolümpiamängudel. 1934. aastal Torinos toimusid esimesed kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused, kuid esimesed maailmameistrivõistlused toimusid alles 1983. aastal Helsinkis.
annaabi.ee 
