Kõnetegevuse psühholoogia konspekt
Kõnepuuet (alakõnet) intellektuaalse alaarenguga isikul tuleb vaadelda kui teisest puuet,
mille korral intellekt ei suuda (ja/või ei vaja) normatiivset keelesüsteemi täielikult omandada.
Raskused algavad lapsel teise isiku kõne tajumisest, sest tal pole teadmisikujutlusi, mida
aktualiseerida, ta ei erista taju väljas objekte, mida nimetatakse. Tõrked saavad alguse
semantika tasandilt: keeleüksusi ei suudeta kokku viia tegelikkusega. Foneemikuulmi
spuuded, millele sageli kirjanduses viidatakse, on teisejärgulise tähtsusega. Kõnet võib sel
juhul vaadelda kui intellekti proteesi. Igal juhul avaldab kõne arendamine intellektile
positiivset mõju: suunab taju, süstematiseerib kujutlusi, soodustab abstraheerimist ja
üldistamist.
Primaarse alakõne (alaalia) puhul on olukord mõneti teistsugune. Esialgu arenevad neil
lastel intellektuaalsed protsessid võrdväärselt eakaaslastega. Kuna laps ei omanda
annaabi.ee 
