Sergei Jessenin
uuendustest, kuid ei armastanud "mailmi" ja "rauda", mis koos muutustega olid küladesse
tunginud.Luuletajal oli valus vaadata "vana hea venemaa" hukkumist, sajandite pikkuse
patriarhaarse eluviisi lõhkumist. Jessenini siiras soov nõukogude võimu toetada sattus teravasse
vastuollu tema talupoegliku mõtteviisiga. "olen viimane külapoeet ma"-need sõnad polnud enam
poos, vaid sügav mõistmine, et nii vene külal kui ka idüllil tema loomingus on lõpp.
Näiteks luuletuses "Sprokoust" on kujutatud Varsa võidujooks rongiga omandab sümboolse
tähenduse: võidujooks on mõttetu, uus ja agresiivne võidab igal juhul. Venemaad leinates maksis
Jessenin mõnes mõttes ka oma võlga, sest luuletajana tennetas ta, et temaski oli midagi olulist
kadunud.
4.3 Imazinism
1919. aastal sidus luuletaja ennast imazinismiga-kirjandusliku
vooluga, mis oli sündinud Moskva luuletajate Kohvikus. Nad avasid
annaabi.ee 
