12x3.75, u. 6,4 liitrit), kuid tänapäeval on ehitatud ka üle 7liitriseid (427 CID) smallblocke. Asja teeb segaseks see, et vanemad ja väiksemad bigblockid olid näiteks vaid 348 CID (4.13x3.25, Chevy), kuid 60ndate lõpuks algasid bigblockid enamasti vähemalt 383 CIDist (4.25x3.38, Mopar), tavaliselt aga u. 400 CIDist, näiteks Chevy 396 (4.09x3.76). Suurimad bigblockid, mis tehases sportlikesse autodesse pandi, olid 455 CID (Pontiac (4.15x4.21) , Buick (4.31x3.90)), kaugele ei jäänud maha ka Chevy 454 (4.25x4.00). Näiteks Cadillacil oli ka 500 CID mootor, kuid see ei pretendeerinud erilisele võimsusele. Kui räägitakse bigblockidest, mõeldakse tavaliselt just suuremaid 426455 CID (u. 77,5 liitrit) mootoreid, kuigi varem mainitud Mopar 383 ja Chevy 396 olid isegi rohkem levinud; tänapäeva
Suurim small-block, mis näiteks GM-il 70ndatel tootmises oli, oli 400 CID (4.12x3.75, u. 6,4 liitrit), kuid tänapäeval on ehitatud ka üle 7-liitriseid (427 CID) small-blocke. Asja teeb segaseks see, et vanemad ja väiksemad big-blockid olid näiteks vaid 348 CID (4.13x3.25, Chevy), kuid 60ndate lõpuks algasid big-blockid enamasti vähemalt 383 CIDist (4.25x3.38, Mopar), tavaliselt aga u. 400 CIDist, näiteks Chevy 396 (4.09x3.76). Suurimad big-blockid, mis tehases sportlikesse autodesse pandi, olid 455 CID (Pontiac (4.15x4.21) , Buick (4.31x3.90)), kaugele ei jäänud maha ka Chevy 454 (4.25x4.00). Näiteks Cadillacil oli ka 500 CID mootor, kuid see ei pretendeerinud erilisele võimsusele. Kui räägitakse big-blockidest, mõeldakse tavaliselt just suuremaid 426-455 CID (u. 7-7,5 liitrit) mootoreid, kuigi varem mainitud Mopar 383 ja Chevy 396 olid isegi rohkem levinud; tänapäeva suurimad big-blockid võivad olla aga ligi 800 CID (u. 13-liitrised), kuigi enamus
üleolekuna või isegi põlgusena. (Varik & Merisalu, 1997) Ühiskonna suhtumine liikumispuudega inimestesse on tuhandeid aastaid olnud peamiselt negatiivne ning neid on vaadatud kui väljaheidetuid. Puudega inimesi varjati isegi oma 8 perekondade poolt, arvates, et need toovad häbi. Praegusel ajal mängib riik ühiskonna teadlikkuse kujundamisel suurt rolli: puudega inimesi koolitatakse tööle minekuks ja püütakse haarata neid rekreatiivsetesse ja sportlikesse üritustesse. (Guttmann, 1976) Paljudele liikumispuudega inimestele on aastaid sisendatud, et nad ei saa teatud asju teha. Ühiskond paneb suurt rõhku pigem puudega inimese piirangutele kui tema võimalustele. (Miles & Priest, 1999). Tahan tuua esile Kronenberggi mõtte, et suurel osal puuetega inimestel puudub ligipääs põhilistele rehabilitatsiooni teenustele ja nad ei ole suutelised osalema koolitöös, treeningutel, tööl, lõõgastavates tegevustes või muudes sotsiaalsetes tegevustes